Lipu kujunduses väljendub Rehepapi päeva mõte. „Ühel pool on Rehepapi väljasirutatud käel päike – soojuse ja elu andja. Teisel pool kergitab Rehepapp oma kaabut – tervituseks ja austust avaldades kõigile oma külalistele, kes peavad lugu esivanemate töödest-tegemistest,“ selgitas Krukov.

Lambaküpsetusaugu juures käis kibe askeldamine juba ammu enne päeva avamist – tänavu rändas koos kahe lambaga küpsetusauku ka kobras.

Talu meiereis sai näha, kuidas vanasti ja praegugi veel maal piimast koor kätte saadakse. Lõssist tehti kohupiima ja juustu. Kirgi küttis võitegu – seda mäletati veel lähiminevikust. Jagati kogemusi ja vaieldi. Kui või valmis, natuke soolagi lisatud, leiti, et see on maailma parim ja kollaseim või. Nii juhtuski, et paari tunniga söödi piimandustelgis ära kolm kg võid.

Katuselaastumasin sülitas välja kuuselaaste, ikka sahh, sahh, sahh. Laastu hind olla kuulu järgi viimase viie aastaga kahekordistunud, korralik kuuselaast maksab peaaegu kaks krooni/tükk.

Meeait sumises nii uudistajate jutuvadast kui herilastest ja mesilastest, sest magus meelõhn meelitas kohale kõik.

Keset melu, kuuse varjus, sai sarvedega maatõugu jäär lahti oma süsimustast kasukast. Üks proua tunnistas suuril silmil villarulli ja päris: „Kas see on lamba nahk!?“

Sepapoisid tegid ka tellimustöid. „Sepa naelad on poes tublisti kallimad,“ oli noor ema üliõnnelik ja surus oma tellitud neli naela kõvasti pihku.

Pärast lõunast supisöömist tõmmati käima rehepeksumasin. Kuldsed viljavihud tõsteti hanguga üles rehepeksumasinale, vabastati sidused ja valjenev undamine andis märku, et järjekordne vihk kadus suure müriseva masina kõhtu. Rahvas ümbritses tiheda ringina rehepeksuplatsi. Paljud uudistajad olid eelmisel nädalavahetusel needsamad vihud oma käega kokku sidunud [Viljalõikuspäevast loe siit].

Pooleliolevas palkhoones töötas fotostuudio. „Järgmine palun. Kas töö- või rahvarõivais?“ kostus kardina tagant. Kostümeerija kiirustas, sest ootajaid oli mitmeid. Igaüks sai pildi kohe kaasa.

Veidi eemal mäe all tiigil sai teha haabjaga romantilist paadisõitu.

Lapsed – neid oli külalistest vähemalt kolmandik – elasid kõigele kaasa. Ratsutati, sõideti pikkvankri ja troskaga, silitati küülikuid, imetleti imepisikesi tibupoegi. Lemmikloomadeks said kolmekuune varsapoiss ja kaks valget vasikat, kes koplis emaga ringi jalutasid. Kõige põnevam oli siiski võistelda ja auhindu võita.

Rehepapi päeva kolmeaastase ajaloo pikim järjekord, ligi kuuskümmend meetrit, moodustus siis, kui maa sees küpsetatud lamba- ja kopraliha hakati serveerima. Kõhud täis, mõnuleti ja kuulati-vaadati kohalike isetegevuslaste esinemisi. Pärast ühist „Kalle-Kustat“ lükkasid ansambli poisid hoo sisse. Rahvas tantsis hilisõhtuni.

Päev oli pikk, aga tegijate ütlust mööda mitte väsitav. „Positiivsed emotsioonid annavad uskumatult palju jõudu ja energiat – justkui kaks paari jalgu oleks all,“ tõdes Maie Krukov päeva lõppedes.